Inspiratsioon halvimast...

Ma ei ihale tähelepanu !
Lihtsalt tekkis tahe kirjutada kuupäevaliselt mälestus, mis võib olla kunagi hea meenutada.

Kasvõi enda üle naermiseks,peaasi,et emotsioon säiliks.

Pole siiani taganenud ideedest, mis mu peas juba tatikast peale tärkasid. Et tuleks ka mõne ebatavalise raamatuga kapist välja. Loomulikult eluõpetuse hoope ja valguvat infohulka on ropult palju,et kõike hoomata ja vajalikku s**stast eristada, kuid samas kui siht paigas,küll viljad kasvavad. Peasi,et seda elumahlaga pidevalt turgutada /´´siinkohal pean silmas teema asjakohast sisukust``/.

Eks see paras narri idee on, aga kes ei proovi, see ei tea!
Tundub tobe ja enamik inimesi ei usuks, et selleks võimeline olen, sest tüüpilise eestlase peas närib kadedus ja saamatus seda omaks võtta. Aga ega ma ise ka kekkama ei hakka, äkki ei saagi teemast asja, kes siis pärast seda parastamist taluda suudab :D

Sisu koha pealt on enamik informatsiooni talletunud pähe, aga väikestviisi memuaare ning kulda, mis sinna kirjatöösse kuuluda võiksid peesitavad juba aastaid paberil.
Kindlasti pean veel mimeid kordi kõike ümber töötama ja lihvima,aga tegelen selle kallal suure rõõmu ja entusiasmiga.
See on just üks tee saada veel rohkem valgustatuks ning õnnelikuks
Naer ja pisarad ei tule kunagi iseenesest, alati on see millestki mõjutatud. Nii on ka õnnetundega.

Inspiratsiooni või tagant tõuke koha pealt võin mainida seda, et kui asjad lõppevad, siis on õige aeg alustada uutega või vanad lõpule viia.
ÕPETUS KÕIGILE!
Nii ma teengi, viin oma killukese, esmapilgul utoopilisena näiva, unistuse lõpule.
Võib-olla pean tänama tüdrukut,kes kirjutas end igavesti mu südamesse ja andis tõuke millegi erakordsega edasi tegeleda. Eks ma parasjagu puru olin, kui aru sain mis on biig laav ja selle seest välja rebimine.

Aga aitäh ikkagi! Sellele inimesele! Selle aja eest. :)
Vähemalt tõi see mind tagasi enda sügavustesse,mis oli hetkeks ununenud ning kõrvale jäänud.
Näen enda sisse, seda lõõmavat tunnet, mis sunnib mind kirjutama.
Tahan pakkuda paljudele neid õnnepisaraid ja tunnet, mis sind sagrisse kammib, viib sind õrnalt kõrgele, silmad suletuna saab seda näha ja tunda, eemale karmist reaalsusest ning hukuäärel ühiskonnast.
Sest, et õnne kogeda pead sa hoidma kätega ja tõstma esiplaanile selle, mis seda pakub. Alati pole see reaalsuses võimalik,seega ärge unustage unistamast.

Samas ei hakka ajast ette ruttama ning käsikirja sisu ja süžeed avalikustama.
Kui on õige aeg siis kindlasti luban väikese ülevaate kõikidele sõpradele.
Ma ei ootagi, et see trükki läheb, ei nuru kuulsust, raha ja võimu aga sisimas loodan, et see mõne inimese südamesse poeb ja tekitab mingisuguseid tundeid,kasvõi pärast käsikirja lugemist tulvikus,kui arvan selle enamvähem valmis olevat.
Selline väike tunne ja minutid kirjutamist paneb mind rahulolevalt muigama, liigun vaikselt, aga kõrgustesse justkui Tiibeti munk mäeotsas olevasse templisse. Otsides sealt varju maailma lõpu eest! Aga lained tulevad ikka, kõrged nagu mäed!
See üleujutav vesi tirib mind kaasa ja paiskab ka minu vastu maad, olen sunnitud silmad avama. Avasin ja olen uuesti reaalsuses.
Lõpetan hetkeks ja jätkan kirjutamist, oma peas.

Kõikidele rahu hinges ja eesmärke liikuda oma tähtedeni!

Seadke endile eesmärke!

Piis!